Vinum et panis

 

Toit on loodusliku keskkonna (korilusest põllunduse ja aianduseni), majandusliku seisukorra (kehvast aganaleivast eksootiliste luksusroogadeni), ühiskondliku mobiilsuse (sotsiaalsest allakäigust tõusiklikkuseni), religioossete tõekspidamiste (paastust lõikuspühani) ning füüsilise ja vaimse tervise (karskusest joomarluseni) näitaja. Toidu kaudu väljendatakse oma kohta maailmas. Küsimust maailma küllusest osasaamise võimalustest ja võimatusest on lahatud kõikides kunstiliikides. Söök ja jook on muutunud humanitaarteadustes, nagu vein ja leib – vinum et panis – toidukultuuris, omaette teemaks. 

 

Näitust vaadates kerkib silme ette üllatuste rida: mida kõike Eestis ei leidu ja kui paljusid kunstiteoseid võib ainuüksi veini- ja leivamotiivist lähtuvalt interpreteerida. Motiivikeskset lähenemist kunstile õigustab kaasaegse humaniora loomus – tung kultuuripärandit kontekstualiseerida ja eri vaatenurki kombineerida. Näitus "Vinum et panis" on ehitatud üles üheltpoolt kontrastidele, teisalt suunatud nende hajutamisele. Nii on kiriku kõrval kõrts ja maarahva kesise toidulaua kõrval linlase rikkalikult ja maaisanda külluslikult kaetud laud. Samas seguneb kõrgkultuur rahvakultuuriga, kristlik mõttemaailm paganlikuga. Paljud "tõed" on näitusel esitatud vihjeliselt, peidetud tööde gruppide taha: maalitud rukkiväljad varjavad reaalset toidupuudust, bakhanaalide kujutised omanike eeldatavat karskust jne.

 

Kuigi Eesti kontekstis ulatub leiva lugu muinasaega ning vein sai tuntuks keskajal, on näituse keskmes uusajal loodu, rõhutades kord selle kiriklikku, kord ilmalikku või ambivalentset tähendust. Näituse valikkataloog pakub peotäie veini- ja leivateemalisi mõtisklusi ning näiteid, innustades loodetavasti edasistele leidudele.

 

Näitus on avatud 11. november 2011 – 11. märts 2012.